ADAPTER
Ühendab ettevõtjaid teadlastega

Ülikooli ja ettevõtja koostöö on nagu iga teine inimsuhe

13. oktoober 2016

erik-puura-ja-tea-varrak

erik-puura-ja-tea-varrak

Iga koostöösuhe ülikooli ja ettevõtte vahel on eriline. See algab esimesest kohtumisest ja võib kesta aastaid ja aastakümneid või hääbuda poole minuti möödudes. See võib anda suurepäraseid tulemusi mõlemale osapoolele või lõppeda eriarvamuste rägastikus. See on suhe nagu iga inimestevaheline suhe: me oskame planeerida esimest koostööfaasi, kuid meil ei pruugi olla aimugi, kuhu me välja jõuame.

Umbes kaks aastakümmet on teadlaste ja ettevõtjate koostööd Eestis toetatud erinevate rahastusmeetmetega. Kohe, kui meede on avanemas, algab vilgas projektiarendus ning enamus olemasolevaid ideid püütakse kalibreerida ja väänata parajaks vastavalt meetme tingimustele. Nii me oleme elanud – aastast aastasse, meetmest meetmesse, projektist projekti. Sellist elu elades, kui projekti mistahes põhjustel ei rahastata, huvi koostööd teha tavaliselt vaibub. Viitamine rahastusvõimaluste olemasolule on ka ülikoolide puhul olnud see peamine komm, millega ettevõtet võluma minna.

Aga rahastusmeetmed pole olnud järjepidevad, on olnud väga killustunud ning väga suur ressurss kulub nendega kohastumisele, enne kui peagi selgub, et raha on otsas ja valmistatakse ette jälle uusi meetmeid…

Samas me näeme kahte tendentsi: käimas on sisuliselt viimane suuremahuliste tõukefondide periood ning olemasolevad suuremamahulise toetuse programmid, näiteks rakendusuuringute ja tehnoloogia arenduskeskuste meede on oma tingimustelt ettevõtetele vähematraktiivsed kui varasematel perioodidel. Ja nii tekibki huvitav küsimus, mida polegi väga arutatud: kuidas võiks välja näha Eesti ettevõtete ja teadlaste vaheline koostöö ilma abiprogrammideta? Või missugused meetmed on parimaid tulemusi andnud, nii et Eesti riik võiks nendega jätkata?

Kõik algab esimesest kontaktist

Vastus, kuidas edasi minna, tundub meile liigagi lihtne: me peame lihtsalt hakkama rohkem suhtlema, rohkem kokku saama, üksteist tundma õppima, ühiseid ideid arendama. Mida rohkem selliseid asjalikke kohtumisi, mitte pikkade kõnede ja loengute kuulamist, suudame luua, seda paremad on tulemused. Kõik algab ettevõtte poolsest huvist ja esimesest pöördumisest.

Ka riigiesindajad küsivad ja uurivad ikka ja jälle, kuidas võiks teadlaste ja ettevõtjate suhtlemisele kaasa aidata. Seda olukorras, kus üle 250 töötajaga ettevõtteid on Eestis alla 200 ning viimase kümne aasta jooksul on Eestis juurde tulnud umbes 30 000 tegutsevat ettevõtet, samas aga keskmine töötajate arv on langenud kümnelt kuuele.

Julgeme kinnitada, et kõik suuremad Eesti ettevõtted, kes vähegi tunnetavad abi vajalikkust teha ühiselt rakendusuuringuid ja tootearendust, on ammu juba ülikoolid üles leidnud ja üldreeglina suhtlevad otse teadusgruppide ja teadlastega. Kui ühest ülikoolist ei saada piisavalt head abi, pöördutakse teise, kui ka teisest ei saada, leitakse teadus- ja arenduspartnereid välisriikidest. Meie ühiseks ülesandeks peaks olema, et uued rakenduslikud uurimisgrupid, mis tekivad ja tugevnevad ülikoolide noorte talentide ja rahvusvahelistumuse tulemusena, saavutaksid võimalikult kiiresti tugeva ja hea koostöö just Eesti ettevõtetega – sõltumata sellest, kas kohandatav meede on parasjagu avatud või mitte. 

Paraku näitavad kogemused, et sellist visiooni ja ülikoolidele lootmist, mida võib näha näiteks Põhjamaades, kus suurettevõtete suuremahulised lepingud ülikoolidega toetavad ka alusuuringute ja varajases staadiumis rakendusuuringute läbiviimist, Eestis ei kohta. Või teisisõnu, Eestis polegi nii suuri ettevõtteid, mis võiksid endile sellist lähenemist lubada.

Väliskoostöö võimalused ja uued ettevõtted

Nii leiabki meie ülikoole üles üha enam välisettevõtteid ja nii edukas osalus Euroopa Liidu raamprogrammi konsortsiumides koos ettevõtetega, teiste rahvusvaheliste toetusmeetmete kasutamine kui otselepingud välisettevõtetega toovad ülikoolidele ning ühtlasi Eesti riigile sisse miljoneid eurosid aastas. Eesti riigi turundus ja müügitöö peab ühtses paketis sisaldama ka ülikoolide võimalusi.

Tänapäeva teadlase stereotüüp pole ammu enam uudishimu rahuldav nohik, vaid sisuliselt teaduse toetus- ja tellimusturgudel seilav ettevõtja. Selline äärmuslikkus paneb pigem mõtlema, kui palju aastaid oleks edasi lükkunud Darwini poolt tehtud teadusavastused, kui Beagle’i kasutus oleks tunnistatud mitteabikõlblikuks.

Mis siis aga oleks koostöömudel just Eesti ettevõtluse arendamiseks? Viimastel nädalatel on ilmunud mitmeid skeptilisi kirjutisi, mis kahtlevad nn iduettevõtete panuses majandusarengusse, kuna need liiguvad kiiresti mujale maailma. Täpselt samasuguseid kahtlusi oleme kuulnud nii Helsinkis kui Londonis, viitega ettevõtete liikumisele USA-sse. Ja mida kasulikku saab ülikool teha keskmiselt 6 töötajaga ettevõttele, millel üldreeglina pole oma teadus- ja arendusmeeskonda?       

Me ei usu, et saab olla mingit muud lahendust kui suurendada kõigepealt uute koostööepisoodide arvu meie väike- ja keskmise suurusega ettevõtetega. Just sellel eesmärgil on kõik avalik-õiguslikud ülikoolid  loonud koostööplatvormi ADAPTER.ee ning korraldavad igal aastal koostööfestivali „Õigel ajal õiges kohas“, mida sel aastal 6. oktoobril külastas üle 600 teadlase, ettevõtja ja ametniku ning mille videosalvestust Tartu ülikooli veebis on kolme päevaga vaadatud juba 1000 korda.

Ka uute iduettevõtete tulevikupilt ei ole kindlasti ühekülgne emigratsioon. Nii Tartut kui Tallinnat on üle-euroopalistes ülevaadetes mainitud kuuluvana parima elukeskkonnaga linnade hulka. On meie võimuses mitte ainult tagada seda, et iduettevõtted ka siia jäävad, vaid tekitada huvi ja tuua siia teadusmahukaid ettevõtteid mujalt maailmast. Juba on näiteid, kus teadlased ise on moodustanud MTÜ ning kohtunud investoritega käivitamaks uute, ülikoolist võrsunud spin-off-ettevõtete lainet.

Tähtis on uue ettevõtjate põlvkonna kasvatamine

Ning lõpuks, teemast ei saa kõrvale jätta viimaste aastate arenguid üliõpilasmeeskondade multidistsiplinaarsete ettevõtlusprojektide käivitamisel ja arendamisel ning ettevõtlusõppe programmide käivitumist, kuigi nende mõju saame hinnata pikema ajaperioodi möödudes. Ülikoolid on leidnud hulgaliselt toetajaid nii Eesti ettevõtete seast kui mujalt maailmast, Prototroni fond Tallinnas ja Vega fond Tartus on võimelised tekitama järjest suuremat huvi ja motivatsiooni. Üliõpilaste meeskonnatöö, projektijuhtimise ja digitaalse kirjaoskuse arendamine, samuti suunatult järjest tugevnev õppetöö arvutiteaduse, tarkvaratehnika, bioettevõtluse ja teiste nutika spetsialiseerumise suundades tagab teadusmahukatele ettevõtetele vajalikke töötajaid ja ettevõtlusest huvitatud üliõpilastele oskuste andmist. Nii tekib uus ettevõtjate põlvkond, mis muuhulgas väga hästi teab ja tunneb ka ülikoolide võimalusi.

Erik Puura, Tea Varrak.

Erik Puura on Tartu Ülikooli arendusprorektor. Tea Varrak on Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni ja ettevõtlussuhete prorektor.

Cookie settings