Kuidas teha koostööd, kui partner on palju suurem?

Teaduspõhise majanduse käekäik sõltub sellest, kas väikeettevõtted ja teadusasutused õpivad koostööd tegema.

Kui soovitakse teha ülikoolidega koostööd, peab sellise küsimuse endale esitama üle 90% Eesti ettevõtetest. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) moodustavad 99,8% kõigist Eesti ettevõtetest ning sealjuures on 90,8% neist nn mikroettevõtted. VKEd annavad tööd 77,9% töötajatest ning loovad 75,7% väärtusest. Tunnustavalt saab välja tuua, et aastail 2013–2017 on VKEde väärtusloome kasvanud viiendiku võrra.

Koostöö kvaliteet sõltub mõlema, s.t ettevõtte ja ülikooli, motivatsioonist ja mõlema innovatsioonialasest võimekusest. Koostöö on sujuvam ja tulemuslikum siis, kui nii akadeemilisel partneril kui ka ettevõttel on ühtmoodi motivatsioon ja võimekus. Võib ka öelda, et sümmeetriliselt. Ja vastupidi, kui ühe osapoole motivatsioon ja/või võimekus erineb teisest, jäävad koostöö tulemused tagasihoidlikuks ja koostöö kulgeb konarlikult. 

Suurus ei ole peamine

Esiteks, tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis suurus ei ole peamine. See tähendab, et väikeettevõtjal ei maksa ülikooliga koostööd planeerides muretseda suuruse pärast. Koostööd tehakse ennekõike grupi või indiviidi tasandil, kus organisatsiooni suurus tuntavat rolli ei mängi.

Teiseks, ülikooliga koostööd planeerival väikeettevõtjal tuleb koostööpartnerit hoolikalt valida. Partnerivaliku määrav tähtsus on välja tulnud ka varasematest uuringutest.

Kolmandaks, isegi kui väikeettevõtjad on oma suurusest tulenevalt arendusprojektide korraldamisel väiksemate kogemustega kui nende eeldatavad akadeemilised partnerid, siis seegi asjaolu ei pruugi koostööle hukatuslikuks kujuneda. Nimelt ühe järeldusena selgus, et ettevõtjad hindavad teadlase tuntavat motiveeritust. See tähendab, et motivatsiooni rolli ei tasu alahinnata. Kui mõlema osapoole motivatsioon on kõrge, hinnatakse protsessi ja tulemusi positiivselt ning madala motivatsiooni korral on hinnangud viletsad. Ettevõtja peab tunnetama, et akadeemiline partner soovib temaga koostööd teha. See võib vahel isegi rohkem määrata kui ettevõtte enda motivatsioon.

Neljandaks, eelnevast tulenevalt võib esile tõsta vajadust tekitada teadlastele teadussüsteemis senisest selgemaid stiimuleid, mis aitaksid teha väikeettevõtjatega mõtestatud innovatsioonialast koostööd. Uuringutulemusi arvesse võttes peaks teaduspoliitika kujundamisel koostöö motiveerimisele märksa suuremat tähelepanu pöörama ja välja mõtlema, kuidas suurendada teadlaste motivatsiooni ja selle peegeldust väikeettevõtjatele.

Viiendaks: tekivad uued küsimused, millele vastuste leidmine aitab lahendada praktilisi probleeme. Näiteks: millest sõltub see, kuidas väikesed ettevõtted tajuvad akadeemiliste töötajate koostöömotivatsiooni? Ehk on siin tegemist tajumis- ja suhtlusbarjääride kõrvaldamisega? Ilmselt on protsess keerulisem, kuid selle tundma õppimine on väga vajalik. Meie teaduspõhise majanduse käekäik sõltub palju sellest, kas väikeettevõtted ja teadusasutused õpivad koostööd tegema. Kindlasti on oma osa ka selles, milline on ühiskonnas teadustöötajate kuvand. Siin loodame parimat.

Maaja Vadi, Sigrid Rajalo

Täispikka artiklid saad lugeda siit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kuidas-teha-koostood-kui-partner-on-palju-suurem/