ADAPTER
Ühendab ettevõtjaid teadlastega

Kuidas Eesti teaduses teed rajas

31. jaanuar 2019

Ülo Niinemets Foto Raigo Saariste
Ülo Niinemets. Foto: Raigo Saariste

Üks väike rahvas on hakanud pärast Euroopa Liiduga liitumist teadustöös oma tugevust näitama.

Kui Ülo Niinemets Tartu Ülikoolis ökofüsioloogia alal oma doktoriõpinguid alustas, pääses ta ligi vaid peamistele töövahenditele. Aasta oli 1993 ja kaks aastat oli möödunud sellest, kui Eesti oli end kokku kukkuvast Nõukogude Liidust iseseisvaks võidelnud. Ülikoolil oli toona ligi 10 000 üliõpilase ja teaduri peale täpselt kaks arvutit. “Mul oli üks joonlaud ja analüütiline kaal,” meenutab Niinemets. “Ja see oli ka enam-vähem kõik.”

Eesti kunagise intellektuaalse südamena oli Tartu ligi 50 Nõukogude okupatsiooni aasta jooksul muutunud puudustkannatavaks ja eraldatud garnisonilinnaks. Tudengid ja ülikooli teadlased olid rahvusvahelisest teadusest ära lõigatud. Ingliskeelne teaduskirjandus oli peaaegu täiesti kättesaamatu ja reisimine võimatu. Kord õnnestus küll kahel soome ökoloogil Tartut külastada, meenutab ülikooli taimeteadlane Martin Zobel, kuid lisab, et tähelepanelik taksojuht käis neil siiski igal pool järel ja isegi ei üritanud varjata oma seotust KGBga.

Ühel eredal oktoobrikuu hommikul on Nõukogude sombune võim vaid kauge mälestus. Eesti riigi 100. juubeliaasta pidustuste taustal on Tartu taas elust pulbitsev linn, kus ülikooli neoklassikalises stiilis peahoone ümber kihab vilgas tudengielu. Linna ääres vaatab Niinemets Eesti Maaülikooli puudega vooderdatud ülikoolilinnakus üle üht Euroopa paremini varustatud taimeuuringute laborit. Märkimisväärse välisrahastuse, sh Euroopa Teadusnõukogu ja rahvusvahelise teadusuuringute programmi Human Frontier Science Program toel, on ta loonud süsteemi, mis mõõdab lenduvaid ühendeid, mida puud ning muru soojuse ja muude stressiallikate tõttu toodavad. Ühe Eesti enim viidatud teadlasena on ta avaldanud teadusartikleid enam kui 100 kaasautoriga ligikaudu 50st riigist.

Tema lugu peegeldab Eesti kui väikerahva muljetavaldavat teaduslikku edukust, kes on viimase veerandsaja aastaga uuendanud oma teadussüsteemi ja loonud ühe keerukama digitaalse taristu kogu maailmas. Euroopa Liiduga ühinemisel aastal 2004 (vt “EL laienemine”), on Eesti kulutanud rohkem kui miljard eurot (1,1 miljardit USD) ELi fondide vahendeid oma teadusuuringute baasi kaasajastamiseks. Juba praegu saab Eesti tunda mitmes vallas, näiteks ökoloogias, molekulaarbioloogias ja geneetikas oma saavutuste üle uhkust. Lisaks on üles ehitatud ulatuslikud rahvusvahelise uurimisalase koostöö võrgustikud.

Kõik pole aga nii roosiline – Eesti kulutab jätkuvalt tööstuslikuks uurimis- ja arendustegevuseks (R&D) suhteliselt vähe omavahendeid ning siinse teadustöö väljavaated on tihedalt ELi omadega seotud. See sõltuvus on viimastel aastatel viinud uurimis- ja arendustegevuse kulutuste murettekitava vähenemiseni, tulenedes osaliselt ka sellest, et ELi fondid ei ole ühenduse eelarvetsüklite peale ühtlaselt jaotatud. Märtsis toimuvate Riigikogu valimiste valguses on poliitilised erakonnad möödunud aasta detsembris lubanud teaduse vähenenud rahastamist taas tagant tõugata, kuid esialgu ei ole see lubadus teadlasi veel täielikult veennud.

Eesti teadusalane võimekus on aga siiski näide sellest, kui kiiresti suudab väikeriigi teadus rahvusvahelise toe ja läbimõeldud riiklike poliitikate abil edukaks saada – riigi edu on pälvinud tähelepanu ka teistes riikides, kes alles otsivad viise oma teadussuutlikkuse üles ehitamiseks (näiteks samal ajal ELiga ühinenud naaberriik Läti). „Meie stardipositsioon oli väga sarnane,“ ütleb Läti aseriigisekretär ning kõrgharidus- ja teadusminister Dmitrijs Stepanovs, tõdedes aga, et “nüüd oleme me kaugele maha jäänud ning peame üritama järele jõuda.”

Kuidas teadusringkonda üles ehitada

Eesti on üks pisemaid arenenud riike maailmas. Riigi rahvaarv 1,3 miljonit inimest on väiksem kui näiteks Varssavi ja Viini linnal. Riigi teadusringkond hõlmab vaid üle 3000 täiskohaga akadeemilist teadusuurijat ja tagasihoidlikku arvu väikese ning keskmise suurusega tehnoloogiaettevõtet. „Meil tunnevad peaaegu kõik üksteist,“ ütles Eesti Teadusagentuuri, riigi rahastatud toetusi andva agentuuri tegevjuht Karin Jaanson.

Iseseisvuse taastamisel oli teadusuuringute baas aga veelgi väiksem. Tol ajal olid riigi kulutused teadusele kahanenud üsna olematuks – nii oli see ka Venemaal ja teistes selle piirkonna endistes idabloki riikides. Viis aastat pärast iseseisvuse taastamist kirjutasid eesti autorid aastas vaid ligikaudu 500 ingliskeelset ja Scopuse andmebaasis olevates teadusajakirjades avaldatud teadusartiklit. Alates sellest ajast on riigi teadlaste publikatsioonide arv suurenenud enam kui neli korda (vt „Viidete buum“). Majandus kasvas 2000. aastatel kiiresti ja ka riigi kulutused teadusele suurenesid – EL fondide toel – järjepidevalt, kasvades 80 miljonist eurost 2007. aastal enam kui 150 miljoni euroni 2013. aastal.

Toetuste agentuuri ning kõrvalasuva haridus- ja teadusministeeriumi hoone juurest lühikese jalutuskäigu kaugusel Tartu vaiksel Toomemäel asub lõheroosa neoklassikaline hoone, kus 1886. aastal asus kaasaegse teadusliku psühhiaatria haru rajaja, sakslase Emil Kraepelini esimene katselabor. Seal avab oma nägemuse Eesti edukusest Jüri Allik – psühholoog, kes viib läbi ka tsitaatide analüüsi. “Teadus on siin kiiremini jalule tõusnud kui Lätis ja Leedus, rääkimata Venemaast,” tõdeb ta.

Tema sõnul on selle üks peamine põhjus muudatustes, mis tulevikku vaatav valitsus vahetult pärast iseseisvuse taastamist ellu viis. Nõukogude Liidu lagunemise järel lammutas noor, tehnofiilne, läänelik ja uuendusmeelne valitsus riigikaitse valdkonna uurimisvõimekuse ja andis Eesti Teaduste Akadeemia hallatud instituutide juhtimise üle ülikoolidele. Vältimaks „vanameeste võrgustike“ püsimist, mis jätkuvalt nõukogudejärgsel Venemaal, Valgevenes ja Ukrainas akadeemilisi ringkondi kummitavad, muutis valitsus kohustuslikuks teadlaste 65-aastaselt pensionile jäämise. Samuti liiguti sellise süsteemi suunas, kus teadust rahastati konkureerivate grantide kaudu ja sajad teadlased, kes konkurentsis ei püsinud, pidid väljaspool teadusvaldkonda uut rakendust leidma. Alliku sõnul oli see kaalutletud ja järk-järguline üleminek ülioluline. Ta ütleb, et Lätis pöörati rahastuspoliitika täiesti pahupidi ja see hajutas teadlaskonna, kes polnud selleks valmistunud. Eestis seevastu tehti muudatusi etapihaaval, tänu millele oli aega nendega kohaneda.

“Pidime nende muutustega kohanema ja elama vastavalt oma võimalustele,” ütles Zobel. “Kui aga uued asjad tekkisid, ei hävitatud vanu täielikult. Oma töö suhtes entusiastlikel teadlastel oli võimalus ka oma sõna sekka öelda.”

Dramaatiline, aga vajalik murrang toimus Nõukogude stiilis ja ebatõhusa Eesti Teaduste Akadeemia muutmisega uurimisorganisatsioonist ainult nõuandvaks kehaks, ütleb mereteadlane Tarmo Soomere, kes on praeguse akadeemia eesotsas. “Eestis oli kaugelt liiga palju madala tasemega teadust,” ütleb ta.

Rahvusvaheliste võrgustike arendamine – mis avab Eesti teaduse rahvusvahelistele vastastikuse hindamise standarditele – on olnud samuti väga oluline, ütleb Iirimaal asuv sõltumatu uurimispoliitika ja rahastuse konsultant Conor O’Carroll. 2017. aastal hõlmas ligi 60% Eesti teadusartiklitest rahvusvahelist koostööd, mis oli peaaegu sama palju, kui Hollandil ja Iirimaal.

Tiigrihüpe

Internet oli veel noor, kui uus Eesti eliit areneva digitaalajastu omaks võttis. Toetudes oma pikaajalistele suhetele Soomega, kasutas Eesti infotehnoloogia (IT) vallas oma digitaristu ülesehitamiseks põhjanaabrite mudelit. 1996. aastal algatatud Tiigrihüppe programmiga varustati kõik Eesti koolid ja ülikoolid veel enne aastatuhande vahetumist kaasaegsete arvutitega ning ühendati 2001. aastaks ka internetiga.

Nüüdseks on Eesti üks arenenuma digitaalse ökosüsteemiga riike terves maailmas. Riigi pakutav digitaalne identiteet võimaldab Eesti residentidel turvaliselt valitsusasutuste, maksuameti ja paljude teiste avalike ning erasektori teenusepakkujatega veebitehinguid sooritada. Kodanikud on saanud alates 2005. aastat elektrooniliselt hääletada, kasutades enda tuvastamiseks ID-kaarti.

“Digitaalsete teenuste osas on Eesti enamikust teistest riikidest kaugel ees,” sõnab Atlandi Nõukogu küberpoliitika teadur Kenneth Geers, kes töötab Washingtonis asuvas rahvusvaheliste suhete teemasid käsitlevas mõttekojas. „Digitaalsed toimingud, mis on Eestis tavapärased, nagu näiteks e-hääletamine, võivad keskmise ameeriklase jaoks näida äärmiselt ohtlikud. Ma soovitan skeptikutel alati Eestisse minna ja vaadata, kui turvaliselt e-valitsemine tegelikult toimib.“ Paljud riigid, sealhulgas Soome, Ukraina ja Namiibia on hetkel Eesti e-valimiste süsteemi elemente kasutusele võtmas, ütles Tallinnas asuva kübertehnoloogia ettevõtte Cybernetica kõneisik Siret Schutting.

Eesti hakkas oma IT kompetentsi omandama Nõukogude ajal ja on pannud selle pärandi enda jaoks nutikalt tööle, tõdeb ELi teaduspoliitika ekspert Viinis ning endine Euroopa Teadusnõukogu president Helga Nowotny. Eesti Teaduste Akadeemia alluvuses olev  Küberneetika instituut oli juhtinud Nõukogude Liidu jõupingutusi tehisintellekti ja algebralise arvutiteaduse alal. Taasiseseisvumise järel muudeti instituut Cyberneticacs, mille omanik oli toona riik ja mis erastati täielikult 2005. aastal. Ettevõte arendas välja X-Tee lahenduse, mida Eesti kasutab veebi vahendusel krüptitud teenuste pakkumiseks. See platvorm on ka riigi tervise infosüsteemi selgroog, mis ühendab arstid ja tervishoiuteenuste pakkujad keskse isikute tervise- ning meditsiiniliste andmete kogumiga.

Eesti digitaalne infosüsteem muudab lihtsamaks ka andmemahukate uuringute teostamise. Üks kõrgetasemelisemaid saavutusi on riigi ambitsioonikas biobank, mis paikneb ühe Tartu peamise sõidutee ääres, silmapaistmatus büroohoones ja sisaldab ligi 150 000 indiviidi tervise- ning geeniandmeid. Kuigi see pole maailma suurim andmebaas, on see ainulaadne sellepärast, et katab enam kui 20% kogu riigi täiskasvanud elanikkonnast. Eesti Geenivaramu hallatavana on see nurgakiviks Eesti ambitsioonikale personaalmeditsiini programmile, mis pakub kodanikele tasuta genotüübi määramist ning tagasisidet nende haigusriskide ja selle kohta, kuidas võivad elustiili muutused neid riske mõjutada. Pilootuuringud püüavad välja selgitada, kuidas võivad genoomi erinevused selgitada erinevusi levinumate haiguste, nagu rinnavähi ja südamehaiguste vastuvõtlikkuse osas.

“Läheb veel mõnda aega, enne kui saame näha kasulikku mõju rahva tervisele – kuid ma olen täiesti veendunud, et ükskord me seda näeme,” ütles molekulaarbioloog Andres Metspalu, kes kahekümne aasta eest esimesena biopanga loomise idee välja pakkus.

Seotus ELiga

Eesti praegune teadustaristu, sh biopank, toetub suurel määral Brüsselist tulevale abile. O’Carroll sõnab, et Eesti on olnud EL liikmelisusest teadusele tulenevate finantsvõimaluste eeliste ära kasutamisel kõige pühendunum Kesk- ja Ida-Euroopa riik.

Ligi pool Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest tuleb ELi struktuurifondidest (vt “EL abi”) – see on raha, mis on eraldatud majandusliku arengu toetamiseks ELi vaesematele regioonidele. Eesti jaotas teadusele ligikaudu 15% umbes 4,4 miljardist eurost, mida ta neist fondidest aastatel 2014-2020 saab. (Eesti edestab selle näitaja poolest kõiki teisi ELi riike: teisel kohal olev Slovakkia jagas oma struktuursetest fondidest saadud vahenditest teadusele 12%.)

Eesti teadlased on edukad ka uurimistoetuste taotlemisel ELi mitmeaastastest teadusprogrammidest. Arvestades oma teadlaskonna suurust saab Eesti Euroopa Komisjoni 80 miljardi euro suurusest Horizon 2020 programmist ligi 40% rohkem kui ELi keskmine näitaja, ütles kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand. Samuti lisas ta, et Eesti saab rohkem kui kolm korda enam kui ülejäänud 13 riigi keskmine, kes liitusid 2004. aastal (vt “ELi laienemine”). Üks põhjus seisneb selles, et institutsioonid on Eesti taotlejaid ja grantide saajaid alati uurimistoetuste ettepanekute kirjutamisel ning sidemete loomisel võimalike kaastaotlejatega toetanud, ütles Stepanovs ja lisas, et Läti on selles osas olnud palju vähem proaktiivne.

ELi toe suurenemisel on valitsus oma kulutusi ohjeldanud. Riigi uurimistoetuste eraldised on näiteks viimase kümnendi jooksul vaid pisut suurenenud. EList tulenev grantide raha moodustas 2008. aastal Eesti grandirahadest ligi 20% ja 2017. aastal üle 30%.

Kokku ulatusid kõik avaliku ja erasektori kulutused uurimis- ja arendustegevusele 2011. aastal kõrge 2,3%ni Eesti sisemajanduse kogutoodangust ning kukkusid seejärel 2017. aastal 1,3%ni (vt “EL abi”). Sellele eksisteerivad ka teatavad põhjendused: järsk põlevkivisektori tehasehoonete ehitamise elavnemine lennutas Eesti R&D kulutused üle 2%, hiljem kadus see mõju aga kiiresti. Sellest ajast peale on investeeringud püsinud väikesed osaliselt ka seetõttu, et viimase eelarveperioodi struktuurifondide vahendeid ei ole veel täielikult ära kulutatud, ütles Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnik Rein Kaarli. Need tõusud ja langused märgivad aga Eesti teaduse rahastuse taseme sõltuvust EList.

“Kohalikud kulutused teadusele ei ole meie riigis pidanud majanduse kasvukiirusega sammu,” ütles Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, kes töötas varem haridus- ja teadusministri ning hiljem kaitseministrina. “See on väljakutse, millega peab tegelema järgmine valitsus.” “Arvestades sellega, kust me alustasime, läheb meil väga hästi,” ütles Reimand. “Tõsi on aga ka see, et me ei saa täiesti rahul olla.”

Ebakindel tulevik

On kaheldav, et asjade seis järgmise valitsuse ajal oluliselt paraneb. Poliitilised erakonnad, kes võistlevad Riigikogu kohtade eest, sealhulgas praegune liberaalne-paremtsentristlik koalitsioonivalitsus, kordavad riigi kulutuste suurendamise olulisust teadusele. Detsembris leppisid Eesti peamised erakonnad, sealhulgas praeguse Riigikogu koosseisus olevad opositsioonierakonnad kokku R&D kulutuste suurendamises 1%ni SKPst aastaks 2020 – hetkel on see näitaja 0,5% juures. Reimand ütleb aga, et ükskõik, milline järgmine valitsus peab seisma silmitsi väga erinevate osapoolte avaliku raha kasutamise soovidega, mis teeb valimiseelsete lubaduste realiseerimise keeruliseks.

Kõik see muudab Eesti teaduse tuleviku ebakindlaks. „Teaduse rahastamise liigne toetumine EL vahenditele kätkeb endas võimalikku ohtu,“ sõnab O’Connor. “Arvestades aga oma varasemat tulemuslikkust, peaks Eesti olema suuteline selle riskiga hakkama saama.” Säilitamaks oma teaduse võimekust pikas vaates, peab Eesti tema sõnul otsima struktuurifondidele asendust kodumaiste allikate näol.

Teised riigid, kes on suuremal määral oma teadustaristu kaasajastamiseks EL fondide raha kasutanud, seisavad samade väljakutsete ees. „Me ei tohi kasutada struktuurseid fonde selleks, et hoida oma eelarvet tipptasemel teaduse nimel ülal,“ ütleb Poola Teadusfondi president Varssavis, Maciej Żylicz. “See on küllaltki raske dilemma.”

ELi idapoolsemate riikide jaoks on suurem mure see, et liit võib poliitilise jõuna nõrgeneda. Eesti osalemine rahvusvahelises teaduses on väga oluline riigi vabaduse ja turvalisuse tagamisel, ütleb Aaviksoo. Vaid veerandsada aastat pärast Nõukogude võimu alt vabanemist jälgib Eesti jätkuvalt tähelepanelikult oma hiiglasliku naabri, Venemaa, poliitilisi ambitsioone. Kui Eesti ELiga liitus, liikus ta ka NATO, Põhja-Atlandi sõjalise liidu kaitsva tiiva alla. Seetõttu on Eesti positsioon kindlam kui näiteks väljaspool ELi asuval Ukrainal, kes on pidanud Venemaaga vaidlusi Krimmi poolsaare üle alates 2014. aastast. Siiski viis 2007. aastal toimunud nõukogudeaegse sõjamemoriaali eemaldamine Tallinnas rahutusteni siinse vene rahvusvähemuse hulgas. Varsti pärast seda sai Eestist arvatavasti Venemaalt pärit küberrünnakute laine sihtmärk, mis halvasid lühikeseks ajaks riigi digitaristu. Eesti ja NATO, mille küberkaitsekeskus asub Tallinnas, on nende rünnakute vastuseks märkimisväärselt suurendanud küberkaitsealast võimekust.

„Meie riiki on valitsenud taanlased, rootslased, poolakad, sakslased ja venelased mitmesuguste koalitsioonidena,“ ütles Aaviksoo. „Vähemalt praegu on lõimumine Läänega meie turvalisuse tagamiseks piisav garantii. Me oleme aga teadlikud sellest, et kui geopoliitiline tasakaal peaks nihkuma, võivad meid taas raskemad ajad tabada.“

Niinemets, kelle viieaastane ja 2,26 miljoni euro suurune uurimistoetus Euroopa Teadusnõukogult sai aprilli lõpus läbi, kardab et peab hakkama oma meeskonda kokku tõmbama, juhul kui ta ELilt uut toetusraha tagada ei suuda. Tema jõudsalt kasvanud rahvusvaheline labor sisaldab enam kui tosinat doktoranti ja järeldoktorit seitsmest eri riigist. Nende oskused on vajalikud iga päev, kasutamaks õigesti keerukaid seadmeid, sealhulgas Venemaa piiri lähedal paiknevat 150 meetri pikkust atmosfäärivoo mõõtmise torni, mis on aastate jooksul kokku pandud.

„See, mis sai alguse joonlaua ja kaaluga, on viinud meid tänaseks tugeva rahvusvahelise teaduskoostööni,“ ütleb ta. „Loodan, et Eesti jätkab meie teaduse ja vabaduse nimel sel teel oma püüdlusi.“

Quirin Schiermeier

Nature.com

Originaalartikkel asub

https://www.nature.com/articles/d41586-019-00209-7?utm_source=fbk_nnc&utm_medium=social&utm_campaign=naturenews&sf206393306=1

Cookie settings