Janika Leoste räägib koostööfestivalil tehnoloogia rollist inimese õnnes

Palju räägitakse õnne valemist ja on üsna tõenäoline, et kui õnnel üldse valemit on, siis võiks selle valemi välja arvutada just tehisintellekt. On selge, et tehnoloogia areneb iga sekund ning koos sellega kuuleme üha rohkem tehisintellekti innovaatilistest arengutest.

Kui 25 aastat tagas vaatasid paljud üllatunult male maailmameistri Garri Kasparovi tulist heitlust IBMi malearvuti Deep Blue`ga, siis tänapäeval ei kerki kellegi kulm imeliste fotode osas, mis tehtud telefoniga. Samuti ei ole uudiseks väike tehisintellekt Siri, millega saab maha pidada lõbusaid vestlusi. Asjad on läinud isegi nii kaugele, et Saudi-Araabla andis kodakonsuse robotile ning tehisintellekt on digipöörde keskmes ja sellest on saanud ELi prioriteet.

Tallinna Ülikooli Haridusteaduste instituudi õpperobootika külalisteadur Janika Leoste ütleb, et tehisintellekt ja robootika arenevad praegu seitsme penikoorma saabastega. Samas tunnistab, et kõikjal, kus tehisintellekti kasutatakse ületab see või on kohe ületamas inimvõimete piire.  

„Tänasel hetkel arutlevad poliitikud, äriinimesed ja teadlased võimalust kärpida tehisintellekti tiibu nii, et see ei ohustaks põhilisi inimväärtusi ega inimestele omaks saanud eluviisi, harjumusi. Tehnoloogiate areng on aga sellises murdepunktis, kus pöördelisi lahendusi saab luua oluliselt kiiremini, kui ühiskonna mõte nende terviklikust tähendusest aru saada suudab,“ selgitab Leoste.

Lisades, et see  tekitab omakorda suure ohu, et äriettevõtted või suurriigid suruvad teistele peale lahendusi, mis ei ole pikas perspektiivis head kellelegi. Seetõttu tuleb juba täna mõelda, kuidas kaasa rääkida tulevikutehnoloogiate kasutuselevõtust, aga võibolla ka tulevikutehnoloogiate mitte-kasutuselevõtust. „Selge on, et inimene jääb alles kõikjale, kus temast saadav kasu on suurem võrreldes võimaliku kahjuga, seda nii äri- kui avalikus sektoris. Samas, kui tehisintellekt teeb midagi inimesest paremini, siis on äriettevõttel kasulikum inimese asemel kasutada tehnoloogilist lahendust,“ tunnistab Leoste. Sarnasele olelussurvele alluvad tegelikult riiklikud struktuurid. Olgu selleks siis piiratud eelarvete või aina enam vananev elanikkond. „Meile meeldiks täna mõelda, et tehisintellekti kõrgeimaks ülemuseks jääb alati inimene, kuid teisalt tahavad inimesed ju puhata. Meil on omad tujud ning lisaks kõigele, ei pruugi me mõista, mida keerulisi andmeid töötlev tehisintellekt teeb. Inimesena tahaks loota, et tehisintellekt ei muuda meid sisuliselt koduloomadeks, kuigi ka see võimalus on olemas,“ tõdeb teadur.

Kas inimese ja tehnoloogia sümbioos mõjutab meie õnnelikku elu?

Just seetõttu on oluline silmaringi avardada ning teadlikust tõsta, sest vaatamata rohepöörde ajastule ei ole võimalik endisel viisil jätkata. Leoste selgitab, et uued võimalused põhinevad kindlasti tehisintellektil ja paljud uutest võimalustest kasutavad robootikat. Nii töökohtadel kui kodudes hakkavad toimetama seadmed, mida veel ei tunta. Seega on üsna selge, et inimese ja tehnoloogia sümbioos on üks näitaja meie õnnelikku elu valemis. Küsimus on vaid selles, milline on tulemus, st, kui inimeselt võtta olelusvõitluse väljakutsed, kas ta siis selle juures rumalaks ei muutu? „Teatud mõttes muudab tehnoloogia inimese elu kergemaks. Töö muutub lihtsamaks, vajadus töö tegemise järele võib kaduda, kuid samal ajal on tagatud eluase, igapäevane söök ja meelelahutus tasemel, mida inimesed ei ole saanud nautida perioodil, mida katab kirjalik ajalugu,“ märgib Leoste. Just siin tuleb toetuda teadlastele. „Teadusel on mitmeid harusid, mõned suuremad, teised väiksemad. Tehnoloogiaid arendavad enamasti reaalalade inimesed – arvutiteadlased, geeniteadlased, matemaatikud, füüsikud. Nemad loovad asju, mida ühiskond saaks kasutada nii hea kui halva jaoks. Teatud mõttes oluliselt suurem vastutus on aga teistel teadlastel – filosoofidel, juristidel, psühholoogidel, haridusteadlastel. Nemad peavad välja mõtlema ja ühiskonna jaoks selgeks tegema need lähenemised ning piirid, millest lähtudes saab tehnoloogiaid panna meie kõigi jaoks tööle. Seda kõike aga nii, et säiliks inimeseks olemine, meid ümbritsev keskkond ja et me jätaks piisavalt ruumi ka tehnoloogiavabale keskkonnale, loodusele.“ 

Leoste innustab igaüht uusi vahendeid lähemalt uurima, sest need ei ole hirmsad ja nende õppimine on tihtipeale lihtsam, kui esmapilgul kardetud.

„Teadusuuringud näitavad suhteliselt selgelt, et inimestel on negatiivsed eelarvamused mitmete tulevikutehnoloogiate vastu üsna täpselt niikaua, kuni nad ei ole ise nende tehnoloogiatega vahetult kokku puutunud,“ ütleb ta.

Selgitades, et enamasti on tehnoloogilise protsessi eesmärgiks luua seadmeid ja lahendusi, millest on inimestele kasu. Kahtlemata tähendavad paljud muutused aga seda, et inimestel tuleb õppida juurde uusi asju ning loobuda tuleb mõnedest vanadest, mõnusaks muutunud asjadest. „Mida rohkem inimesi tunneb ennast tulevikutehnoloogiatest rääkides või mõeldes koduselt, seda suurema tõenäosusega suudame need koheselt panna tööle meie ühiseks hüvanguks,“ on Leoste kindel.

Tõeline inimene

Maailm meie ümber on pidevas ja pidurdamatus muutumises ning see avaldab mõju meie arengule. Seega pole tehisintellekt ega robootika ainsad mõjutegurid inimese ja tehnoloogia arengus.

10. novembril toimub Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste koostööfestival, mis tänavu kannab nime „Tõeline inimene“, mille eesmärgiks on arutleda just selle üle, kuidas luua tuleviku inimese arengut soodustav keskkond. Festivalil teeb ettekande ka Janika Leoste, kes räägib täpsemalt sellest, kas ja kuivõrd inimese ja tehnoloogia sümbioos mõjutab meie õnnelikku elu.

Ettekandeid on teisigi ja nii tuleb juttu kõrgkoolide ja ettevõtete koostööst, teadusest ja praktikast meditsiinis, ettevõtlikkusest digiplatvormide ajastul, tarkuse ja vanuse ning inimese ja tehnoloogia sümbioosist, kui maamajandusest ja regionaalsest arengust ning paljus muust.

Ning nagu ütleb Tartu Ülikool, kosmose- ja kaitsetehnoloogia professor Mart Noorma, siis kõige tähtsam on unistada. Sellest mõttest lähtuvalt on koostööfestivalile oodatud osalema nii filosoofid kui tuleviku visionäärid, unustamata seejuures antropolooge ja andragooge, ettevõtjaid ja talendijuhte, maamajandajaid ja urbaniste, tervisedendajaid ning kõiki teisi, kes soovivad rääkida kaasa inimese arengu ja muutumise teemadel.

Tule 10. novembril ja mõtle kaasa, kes on tõeline inimene!

Koostööfestivali programm ja registreerumine

Autor: Kaja Liivak