Humanitaarteadus, kui ühiskonna üks verstapostidest

Majandusest rääkides mõtleme tihti energeetikast, masinatööstusest, tehnoloogiast ja innovatsioonist. Kuid siia hulka kuulub kindlasti ka humanitaarteadus, millel on ühiskonnale suur mõju.

Vaatamata sellele kuuleme ikka, et humanitaarid on kasutud ning maksumaksja raha eest tehtud uuringud ei anna ühiskonnale mingit kasu. Mõtteviisi muutus on keeruline. Seda enam, et kõike ei saa mõõta rahas. Näiteks Eesti põhiseadus, mille preambuli osas on kirjas, et meil tuleb tagada eesti keele ja kultuuri hoidmine.

Uuringuid on erinevaid ja üksnes pealkirja järgi ei saa ühegi vajalikust hinnata. „Teadlased puutuvad tihti kokku olukorraga, kus tehtud otsused pole teadus- ega uurimispõhised,“ tõi välja Tartu Ülikooli teatriteaduste professor Anneli Saro. Lisades, et uuringut uuringu pärast pole mõtet tellida. Järjest olulisemaks muutuvad teaduspõhised, statistikast ja rahvusvahelise kogemuse analüüsist lähtuvad teadustööd.

Ka praeguse valitsuse üks prioriteete on teadmistepõhine majandus, mis rajaneb teoorial ja teiste riikide kogemusel.

Näiteid sellest, kuidas teadlased saavad avalikule sektorile ja kogu ühiskonnale kasu luua on mitmeid. Populaarsed on  eesti keele koolituste tellimine igapäevase ametikeele paremaks muutmisel. Samuti tehakse eesti keele teise keelena omandamise alaseid uuringuid, kus püütakse leida lahendusi, miks vene koolides ei õnnestu keelt omandada jne.

Ettevõtlusõpe humanitaarias

Igal pool toonitatakse, et ettevõtlusõpe on väga oluline, aga mis on ettevõtlusõpe humanitaarias?

Tartu Ülikoolil on iAkadeemia innovatsiooniprogramm, mis ühendab üliõpilaste, teadlaste ja ettevõtjate maailma ja kus rõhk on koostööl. Selle programmi raames  tehti Tartu Ülikooli teatri- ja majandusteadlaste ning teiste erialade üliõpilaste abil Vanemuise teatrile lavastuste valimise kompass, mis aitab mitmekülgsest repertuaarist endale sobiva lavastuse leida. „Üldiselt minnakse vaatama sõnalavastusi. Inimesed ei julge ooperit ja balletti vaatama minna. Tegelikult tuleks neid julgustada, sest näiteks ilusa muusika kuulamiseks võib minna vaatama ka tantsulavastust. Kompass põhineb emotsionaalsetel, teaduspõhiselt välja töötatud märksõnadel. Uurisime, mida teadusartiklid on meile selle kohta öelnud ja mida inimesed peavad oluliseks teatrielamuse saamisel,” selgitas Saro.

Kultuuripoliitika paremaks kujundamiseks on vaatluse alla võetud ka harrastusteatrite toimimise ja rahastamise temaatika. Nimelt osalevad Tartu ülikooli teadlased rahvusvahelises uurimisprojektis, kus uuritakse, kuidas on harrastusteatrite töö ja rahastus korraldatud teistes väikestes Euroopa riikides. Uuringu läbiviimisel tehakse koostööd Eesti Harrastusteatrite Liiduga, kes on tulemustest väga huvitatud. Siinkohal on Eesti riigi jaoks teema palju laiem, sest rahvakultuur ei ole ainult harrastusteater, koorilaul ja  rahvatants, vaid see on palju rikkalikum spekter ning rahastusmudel peaks olema selge.

„Eesti riik rahastab rahvakultuuri ja huviharidust, aga seda rahastatakse erinevate instrumentide kaudu. Põhiline vastutus on siiski kohalikel omavalitsustel. Paraku on omavalitsustel  erinevad strateegiad ja poliitikad. Huvihariduse õpetajad on öelnud, et rahajagamine on nende meelest väga läbipaistmatu ning see omakorda tekitab ebaõiglustunnet. Nüüd ongi küsimus, et kas riik peaks siin sekkuma,“ küsis teatriteaduste professor.

Seaduses on kirjas, et rahajagamine peab olema läbipaistev ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Eelistada ei või munitsipaalhuvikoole erakoolide eest, aga keegi ei kontrolli seda.

„Meie, teadlaste ülesandeks on üheltpoolt läbi viia uuringuid ja teisalt aidata kujundada kultuuripoliitikat ning terminoloogiat läbi paremate praktikate,“ on Saro kindel.

Lisades, et vahel tehakse asju lihtsalt teadmatusest valesti. „Meie võiksime olla abiks, et teha huvihariduse ja –tegevuse raha jagamisel läbimõeldud otsuseid.“

Veel mõned näited

Rääkides veel näidetest, siis on teada, et Tartu linn kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024 ja see, kes tuleb võitjaks (kas Tartu või Narva), otsustakse augustis 2019. Tartu Ülikooli  teatriteadlased, kel on lai teatripubliku-uuringutealane kompetents, aitasid kandidatuuriraamatu jaoks välja töötada kultuuripubliku arendamise (audience development) programmi. Juhul, kui kultuuripealinna tiitel tuleb Tartusse, siis saab hakata neid tegevusi ellu viima ja nende mõju uurima.

Kuigi vahel tundub, et Eesti on kultuuritarbimisega kõik väga hästi, siis uuringud näitavad, et kultuuri loomise ja tarbimisega kitsamas tähenduses on seotud vaid teatud grupid. Teised (nt vanemad, võõrkeelsed või erivajadustega inimesed) on kõrvale jäetud. „Kultuuri on peetud väga oluliseks integratsiooni tööriistaks ning Eestis võiks sellel eesmärgil seda süsteemsemalt kasutada,“ nendib professor.

Need näited on seotud keele ja kultuuriteemadega. Seega on majanduse jaoks olulised nii haridus, semiootika, kultuur, psühholoogia, ajalugu ja kogu ühiskondlik tegevus, millega puutuvad kokku just humanitaarteadlased.

Loomulikult on raha kõigi teemade puhul oluline. Küllalt on räägitud sellest, et hankega saadud tööd pole kõige põhjalikumad ning ei anna soovitud tulemust.  Siin on küsimus,  kas uurimuse paneb kokku magistrant või kasutatakse professoreid, kellel on laiem pilt ja kes oskavad infot paremini konkretiseerida. Loomulikult võib internetiuuringuid teha tasuta, kuid majanduskulud tuleb ikka kellelgi kanda. Seega on väga oluline, et grandi taotlemise võimalused oleksid tagatud ka humanitaarvaldkonnas.

„Viimasel ajal räägitakse üha rohkem sellest, et ühiskonnas on puudu empaatiavõimest – üksteise mõistmisest. Parempoolsed ei suuda mõista vasakpoolseid ja vastupidi,“ sedastas Saro ning tõdes, et tegelikult on tundekasvatus, empaatiavõimelisus, oskus mõista inimest ja tema perspektiivi, väga oluline ja just seda humanitaarteadus teeb.

Autor: Kaja Mõts