Tarmo Tamm: eduka koostöö saladus on vastastikune mõistmine.

Tänaseks on Eestis paljud ettevõtted leidnud ühise keele teadlastega ja neist koostöö episoodidest on saanud edulood. Samas on neid inimesi, kes soovivad ülikoolidega küll koostööd teha, kuid ei tea kust alustada või kuidas oma teemaga teadlast kõnetada. On selge, et iga tehtud päring ei viia alati koostööni ja põhjuseid on siinkohal mitmeid.

Mis siis ikkagi on nende edukate koostöölugude saladus ja kuidas saab ettevõtja teadlase abil kasvatada oma ettevõtte lisandväärtust?

Tartu Ülikool materjaliteaduse kaasprofessor Tarmo Tamm on rohkem kui 10 aastat teinud erinevaid koostööprojekte ettevõtjatega ning teab omast kogemusest, milliseid aspekte tuleks silmas pidada kui soovitakse kaasata teadlaste kompetentse.

Paljud ettevõtjad on tunnistanud, et koostöö puhul kardavad nad tulemusi, mis on teaduslikult kantseliitlikud ja teisalt tuntakse hirmu, et nende väärtuslik idee omastatakse. Mida Te neile ütleksite?

Üldiselt on teadlastel oma ideid rohkem kui jõudu ja aega nendega tegelemiseks. Tüüpiline teadlane võõraid ideid ei himusta. Loomulikult ei saa ma kõigi teadlaste nimel rääkida, kuid teadlastele pakub huvi oma teadmisi realiseerida. Pole vaja karta, et keegi „röövib sinu idee“, sest ideest tähtsam on teostus. Teadlast motiveerib teadmine, et tema teadustöö muudab elu paremaks. Mis puutub aga  arusaadavasse tulemusse, siis siinkohal on olulisel kohal kommunikatsioon.

Kommunikatsioon, kommunikatsioon, kommunikatsioon. Mis on lähtekoht, mida lahendatakse, mis on tulemus, millal seda kõike vaja on? Kui need küsimused on läbi arutatud, siis tuleb tulemus. Kindlasti tuleb arvestada, et ka negatiivne tulemus võib olla tulemus. Kõik arendused ei ole alati 100 protsendilise edukusega tagatud. Mida rohkem teadust, seda rohke tundmatuid tegureid, mis ei pruugi oodatud tulemust kohe anda. Seetõttu on mõislik arendustele kindla intervalliga otsa vaadata ja kui selgub, et me ei ole soovitud lahenduse poole liikumas, siis tuleb suunda muuta või projekt lõpetada. Need asjad tuleb enne kokku leppida.

Kui tegemist on suurema projektiga, kus on mängus tõukefondide raha ning kokku pole lepitud, mis peab olema üleantav tulem, siis võib vabalt valmida teadusepublikatsiooni tüüpi tulemus, millega praktiliselt on vähe peale hakata. Loomulikult võib see olla üheks soovitud  lahenduseks, kuid alati on oluline ettevõtjaga kokku leppida, milline on tema ootus valminud tulemile. Kas me teeme analüüsi, otsime probleemi põhjust, pakume välja uusi meetodeid, arendame tehnoloogiat, valmistame protototüüpi.  Lahenduse formaat võib olla väga erinev, aga igal juhul peab ta olema tellijale arusaadav ja kokkulepitud formaadis.. Kui me ei räägi ühte keelt, ei usalda teineteist, siis on raske oodata mõlemaid pooli rahuldavat lõpptulemust.

Mõned inimesed oskavad oma mõtteid paremini sobilikul viisil esitada, nii omavahelises suhtluses kui lõpptulemuse sõnastamisel. Mina olen seda meelt, et rääkida tuleb alati nn auditooriumile sobivas keeles. Kõigile ei sobi üks ja sama jutt, st suheldes ministri, teise teadlase või kooliõpilasega peame iga kord valima sobiliku vormi ja sõnastuse. Ettevõtja peab leidma enda vajadustega sobiva teadlase.

Kuidas leida oma vajadustega sobilik teadlane?

Me ei saa eitada seda, et ülikoolides on palju neid inimesi, kes ei taha midagi kuulda ettevõtlusalastest koostöödest või teenustest. Nad lihtsalt ei soovi, et nende mõtteid juhitakse kõrvale käimasolevatest projektidest. Samas on olemas teine seltskond. Need, kes meeleldi annavad oma panuse erinevates koostööprojektides pakkudes erinevaid analüüse ja viies läbi arutelusid. Selge on see, et jõuga koostööd tegema sundida pole mõtet, sest sellest head nahka ei tule. Kui omal ega sõbral ühtegi tuttavat teadlast ei ole, siis on heaks lahenduseks Adapter või sellega sarnased platvormid, kus võimalikult hästi sõnastatud päring jõuab just selle juurde, keda see teema kõnetab. Abiks on veel maakonna arenduskeskused või ettevõtluskonsultandid ülikoolides.

Millised on aga need motivaatorid, mis paneb teadlase ette antud teemal kaasa mõtlema?

See on väga hea küsimus. Nende puhul, kes tegelevad alusuuringutega, siis neile pakub erinev koostöö tihti vaheldust. Minul endal on see aitamise missioon ja teisalt on see väljakutse. Seega, kui  igapäevaselt lahendan väga keerulisi teadusküsimus, siis alati mõtlen, et kas saan samadel platvormidel tegutsedes ära lahendada mõne päriselu probleemi reaalsele Eesti ettevõttele või ka naaberriigi ettevõtjale, millest on inimestele kohe kasu. Paljusid meist motiveerib just see, et soovime pakkuda käega katsutavat lahendust. Näiteks elektrokeemia alusuuringutes kasutame sageli väärismetallist elektroode – kulda, plaatinat, harvem hõbedat. Neid materjale me tunneme hästi. Kui nüüd ettevõtjal tekkis probleem väärismetallist katete korrosiooniga, siis oli hea meel oma teadusest saadud kogemusi tootekvaliteedi parandamisel kasutada ja Eesti ettevõtet aidata.

Teadlane ei ela ainult elevandiluust tornis, vaid käib hea meelega ka maapeal ja teadusest, mis võib tunduda kauge, on tegelikult käega katsutav kasu ka kohe, mitte ainult kauges tulevikus.

Rääkisite, et oluline on kommunikatsioon, millised on aga peamised murekohad päringu tegemisel ja millega peab kindlasti arvestama?

Alustaksin päringu sisu formuleerimisest. Mõned päringud on tõesti sellised, mis jõuavad küll õigesse valdkonda, kuid sõnastus paneb kukalt sügama. Sagedane viga on see, et saadetakse välja väga üldine küsimus. Ettevõtja jaoks võib küll kõik selge olla, kuid teadlasel on põhjalikumat infot vaja, kas või selleks, et oma valdkonda või kompetentsi küsimuses ära tunda. Esiteks tuleb ise selgelt läbi mõelda, mida soovitakse lahendada. Ühelauselised päringud ei aita mitte kunagi kedagi. Peab meeles pidama, et võimalikud lahendused sõltuvad küsimuste sisust. Üks mure võib olla siin selles, et ettevõttel on küll soov teha midagi uut, aga neil pole omal ühtegi inimest, kes suudaks soovitud küsimuse sõnastada.

Ka edaspidises kommunikatsioonis on oluline sõnumiselgus ning siin ei tohi karta küsida, kui ei saa aru, millest teadlane räägib. Keele kokkulepe on esimene asi, mis tuleb teha. See, mis on ühe jaoks „valge lima“, on teise jaoks konkreetne, keerulise nimega kemikaal, koos oma omadustega.  Vastastikune arusaamine peab olema kogu aeg läbiv kokkulepe.  Ei ole mõtet endale hiina keeles menüüd ette lasta lugeda, kui ise sõnagi seda keelt ei valda. Seega tuleb kohe märku anda, kui aru ei saa.

Päringud, kus vastust soovitakse vaid formaalselt, sest mõne teise partneriga on töö juba kokkulepitud, ei tekita mingit huvi. Saame aru, et otsitakse konkureerivat pakkumist. Need tunneb ära ja nendega ei taha tegeleda. Tihi leiab päringuid, mille eesmärgiks on näiteks mõne töötaja vallandamine ja seda kulude kokkuhoiu varjus. Ka sellised arendused pole köitvad. Kui aga eesmärk on kulusid kokku hoida näiteks taaskasutust tõhustades või heitmete pealt, siis on asjad vastupidi.

Mis on aga need mõtted ja sõnumid, millega ettevõtjal õnnestub teadlases oma teema vastu huvi tekitada?

See on paljuski seotud eelmise küsimusega. Ütleksin, et huvi tekitamiseks tuleb alati tausta juurde kirjutada. Teadlane üritab alati aru saada, milles on küsimuse iva, enamasti on selleks vaja täpsemat infot.

Saame kokku või suhtleme zoomis, või telefoni  teel ning just siis tuleks ära rääkida nii palju, kui teatakse ja osatakse. Selle vestluse juures saab teha väga palju huvi tekitamiseks ning siin pole mõtet jätta asju rääkimata. Silmas tuleks pidada sedagi, et teadlase poole pöördumine ei ole advokaadi juurde minek, kus esimesest minutist hakkate maksma. Ei pea kartma, et esimesel kohtumisel kohe ka arve ulatatakse.

Mind ennast kõnetavad need päringud, kus on kirjas, et soovitakse tehnoloogiat efektiivsemaks, rohelisemaks või tootmist vähem mürgiseks muuta, kas siis keskkonda või töötajaid kaitstes ja nii maailma paremaks paigaks tehes. Niisugused koostööprojektid kohe kutsuvad panustama. Uskuge, teadlasi kõnetavad väljakutsed ja ka rohepööre, aga kindlasti sisuline, mitte „rohepesu“.

 


Autor: Kaja Liivak

Cookie settings