Arendustegevusse investeerimine aitab konkurentsis püsida

Toote- ja protsessiarenduseks pakub riik päris mitut erinevat toetusvarianti. Olulisemad nendest on Ettevõtte Arenguprogramm (EAS), Innovatsiooni- ja Arendusosak (EAS), Nutika Spetsialiseerumise Rakendusuuringud (Archimedes) ja Ettevõtte Ressursitõhususe meede (KIK). Nendele lisandub veel erinevaid võimalusi, näiteks Adapter (Ülikoolidevaheline koostöövõrgustik).

Viimane ei ole küll toetuse, vaid võrgustumise ja kontaktide otsimise meede, mille abil ettevõtjad saavad otsida oma väljakutsete lahendamiseks koostööpartnereid. Toetusvõimalusi on veelgi, näiteks teadusparkide juures, lisaks väärivad eraldi artiklit PRIA meetmed, kuid alustuseks järgnevalt peamised arendus- ja innovatsioonimeetmed.

Eesti üldine pilt

Tööjõukulud kasvavad, kasum väheneb, lisandväärtus kasvab visalt – selline on Eesti üldine pilt praegu. Ei midagi uut, sest majandusstruktuuris domineerivad jätkuvalt madalama lisandväärtusega harud ning innovatsioon ettevõtetes piirdub enamasti protsessiuuendustega^[1]. Lisandväärtuse märgatavat parandamist ja väärtusahelas tõusmist takistab asjaolu, et Eesti on jätkuvalt keskpärasuse lõksus^[2]. Mitmetes riikides on märgatavaid tulemusi sellest lõksust välja saamisel andnud tootearendusele panustamine^[3]. Eestis on aga lisaks tootearendusele vajalik tõsta ettevõtete innovatsiooni absorbeerimisvõimekust, vastasel juhul ei õnnestu laiema kandepinnaga muutust majanduses esile kutsuda. Innovatsiooni absorbeerimisvõime nimelt näitab majanduse suutlikkust tootlikkuse suurendamiseks uusi tehnoloogiaid leida ja rakendada.

Eesti on jõudnud arengujärku, kus enam ei ole märkimisväärseid probleeme teadmise loomisega (nt ülikoolides) ja keskkonnaga (innovatsiooni soodustav üldine keskkond), vaid oskustes uusi teadmisi ja tehnoloogiaid rakendada.

Innovatsioon on möödapääsmatu

Seega tuleb olukorra muutmiseks ja globaalses konkurentsis püsimiseks meie ettevõtetel panustada nii toote- kui protsessi arendusse (vt artikli lõpus rahvusvahelist võrdlust). Innovatsioon on möödapääsmatu. Keskpärasuse lõks tähendab ka ettevõtja jaoks keerulist olukorda– vaja on innoveerida, selleks on vaja vabu vahendeid, samas kasum kahaneb. Tundub nagu „nokk kinni, saba lahti“ situatsioon, millest väljapääsemiseks on riik loonud mitmeid toetusvõimalusi.  Kuigi võimalusi tundub palju olema, siis on iga meetme juures oma kiiks, mis ei pruugi sobida igale ettevõttele. Aga, kui ei uuri, siis teada ei saa. Oluline on märkida ära, et ka riigi poolt on võetud suund, et toetatavad projektid oleksid rohkem läbi mõeldud ja toetuksid eksperthinnangutel (kaardistus, audit) ning sisulistel strateegiatel (äriplaan, tegevusplaan).

Adapter. Räägitud on ka sellest, et kui ettevõtja vajab koostööpartnerit teadusasutustest, siis ei oska koheselt kellegi poole pöörduda (eriti esimeste koostööde osas). Samuti puudub ettevõtjatel selge ülevaade, milliseid pädevusi ja kus piirkonnas saab kasutada. Selleks panid ülikoolid seljad kokku ja rajasid infosüsteemi Adapter.

See on lihtne ja praktiline moodus saada vastus oma koostöösoovile. Kusjuures, tegemist ei ole passiivse otsingumootoriga, mis saadab kirju edasi, vaid reaalsete inimestega, kes vastutavad selle eest, et ettevõtja saaks kiiresti vastuse oma küsimusele (sh konkureerivad pakkumised).

Autorid:

Sigrid Rajalo ja Kaupo Reede

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Majandusarengu osakond

Tervikteksti leiad siit.